kinoteater, ‘püstijalukomöödia’
neli ‘lavakat’ käisid 18. detsembril tartu uues teatris väljaheite- ja suguühtenalja tegemas.
edgar jurginov
kuigi arvustaja on antud juhul lavalolnutega samast vanuseklassist, siis vähemalt tol õhtul tundsin end võõrkehana. justkui spioonina, kes kohe silma torkab, sest ei ole suuteline ümbritsevate käitumist matkima.
kuigi naljad ei käi ainult intiimsete kehaliste funktsioonide ümber, ei naernud ma kordagi. vahel vist natuke muigasin. võib-olla on lugu nii, et niivõrd stereotüüpsete teemade puhul nagu tudengi vaesus või klantsajakirjad on naljakam olla rääkija rollis, elada välja oma rahulolematust ühiskonnaga, kiruda ja naeruvääristada. näiteks olen isegi seltskonnas välja toonud, et suitsupausid on tähtsaimad oluliste paktide tegemise ja elava ideevahetuse kohtadeks. antud sketši ettekandja teeb oma töö küll tublisti ära, kuid ikkagi pole laval toimuv sellise tuttavlikkuse juures, kus näitleja ei lisa piisavalt vaatajal olnud mõtteseisule, kuigi huvipakkuv.
samas komäädiasarjade vaatamise komme arvustajal täiesti eksisteerib – pärast väsitavat päeva on üsna meeldiv ette võtta mõni kergema meelelahutuse toode. arvestades inimese vaimse ja emotsionaalse seisundi müstilisust ja voolavust, on raske leida täpset seletust, mispärast just tol õhtul säärane meelelahutus üldse ei sobinud.
võib-olla rikkusid kogu üldmulje ära kõlanud ekskremenditeemalised huumoripüüdlused. võib-olla ei olnud ülejäänus uudsust. ehk ei ole ikkagi võimalik jõuda igasuguse publikuni. kui teemad ja naljad on valitud selle järgi, et poleks siseringihuumorit või omaette pihku itsitamist, mille mõistmiseks vaja mingisugust laiemat silmaringi, siis võibki tulemuseks olla hoopis liiga lihtsakoeline või madalalaubaline produkt.
ärgu nüüd arvatagu, et tartu nädal on andnud absoluutse hinnangu ja seda lavastust ei tasu ise hindama minna. tartu nädal on ikkagi isiklike uudiste ajaleht ja keskendub justnimelt individuaalse (subjektiivse) kogemuse edastamisele.
tartu nädal kutsub: pane oma kodulinn maailmakaardile!
tartu nädal osaleb 11 novembril ülemaailmses dokumentaalfilmiprojektis ‘one day on earth’.
nimetatud ettevõtmine on avatud kõigile. tartu nädal kutsub sind, armastatud lugeja, tegema kollektiivset panust.
24 tunni jooksul salvestavad nii professionaalid kui amatöörid üle kogu maailma dok-kaadreid end ümbritsevast ning need laetakse odoe andmepanka, kus need saavad alusmaterjaliks täispikale filmile, mille panevad kokku odoe eestvedajad; ning tervet planeeti katvale videokaardile, mis iseloomustab ühte päeva maal.
eelmisel aastal jõudis eestist kaardile vaid üks pisike lõik arukülast ning tartu nädal otsustas seda nukrat tõsiasja pöörata. püstolreporter rihard bach kommenteerib: “mulluse odoe ajal 10. oktoobril jäi eesti minu arvates mängust välja. ma ei tea, mis juhtus, aga sel aastal loodetavasti sama viga ei tehta. panime toimetuses kokku vastava tegevusplaani ning kavatseme vähemalt tartu suurelt ja nähtavalt kaardile panna.”
tartu nädala reporterid asuvad jahtima meie linna iseloomustavaid kaadreid ning meeskond kutsub kõiki filmitegijaid selle hädavajaliku eesmärgiga ühinema.
salvestada võib kõike huvitavat, inspireerivat, ilusat, valusat – seda terve ööpäeva jooksul, mil 11. november kestab.
rohkem infot one day on earth kodulehelt
One Day on Earth – Motion Picture Trailer from One Day On Earth on Vimeo.
22. september: kesklinnas tähistati kuulmekilevaba päeva
ametlike andmete järgi võis küüni tänava raekojapoolses osas aset leidvat pidada autovaba nädala raames toimuvaks, kuid tegelikult pandi toime psühho- ja kaustilist terrorit.
täna päeval kaubamaja ees seisnud maaküla degeneratsiooni infobussis said huvilised teavet maapiirkondade ja väikeasulate probleemide kohta. pikk järjekord oli tõestus linnakodanike soovist tutvuda linnavälise elu seisukorraga. oma kodude pärast muret tundvad maainimesed omakorda kutsusid linlasi murdma ükskõiksuse ahelaid, vaatama laiemalt enda ümber ning võimalusel avaldama toetust karja- ja viljakasvatajatele. bussis viidi läbi mitmeid ettekandeid väljarände, alkoholismi, kuritegevuse, varalise lõhe, samuti muudel teemadel. “meil on umbes paarisaja tunni jagu dokumentaalkaadreid ja intervjuusid, ausaid mõtteid ja ütlusi,” kommenteeris projekti eestvedaja, regionaalarengu tegevspetsialist. “rõõmustav on, et huvi on suur ja paljud linnakodanikud on juba teinud annetusi.” asjaosalised loodavad bussi abil koguda pool miljonit eurot esialgseks rahasüstiks ja esmase eeldetailse algarengukava koostamiseks, samuti värvata aktiivseid linlasi projektis kaasa lööma.
"Ma ei olnud ausalt üldsegi kursis, et maal asjad nii kehvasti võivad olla. Ma olen siin juba elanud pea 70 aastat ja midagi sellist pole varem olnud. Ma arvan, et võiksin küll minna maale elama, nende inimeste jutu järgi on seal tegelikult palju parem, peab lihtsalt kätte võtma." - Maali
"Mul oli neid lahtisi eurusentisi, ma andsi nood neile nigu annetusiks või nii, tahtsi lissalt käest ää saada. Ma ju maksan kogu aig kaardiga, raske tassida neid sentisi. Maal ei saa kaardiga maksta, maitia mis nad teevad sääl." - Alhaida
tartu nädal avas tallinnas filiaali
tere, armas publik!
enne, kui läheme põrutavate uudiste juurde, teatame rõõmuga võimalusest tuua teieni Tallinna Nädala esimene sissekanne.
juba möödunud sügisest oleme ette valmistanud oma toimetuse tööd Tallinnas ning pingutused on vilja kandnud.
isiklikud uudised tallinnast nüüd saadaval:
tallinnanadal.wordpress.com
vaba ajakirjanduse nimel,
kas tartu nädalast saab tallinna nädal?
tere, lugupidamatud lugejad!
see tähendab, et teie saadetud lugude kuhi on toimetuses üle igasuguse piiri kasvanud ja me ei oska sellest pidamatust lugude hulgast enam lehte teha.
kuid see polegi probleem, sest teie lugusid on meile alati vaja.
muretsema paneb hoopis asjaolu, et suur osa tartu nädala kolleegiumist asub alates septembrist tallinnas täienduskoolitusel nominaalkestvusega kaks aastat. kuid mis niimoodi tartu nädalast saab?
arvatavasti saab kaks nädalat – käivitame tallinna nädala ja hoiame tartust saabuvate lugejakirjade najal töös ka tartu nädala. peatselt avame tallinna nädala jaoks ka baasi wordpressis. samuti on oodata uue twitteri kodu ehitust, et kahed säutsud omavahel sassi ei läheks. logolühendite eristamiseks on esialgu planeeritud jäta tartule TN ja anda tallinnale TLN.
lisainfo on tulemas. ootame endiselt teie kirju ja vihjeid, nüüd ka edgarburgis.
edasi!
8. august: saladusliku tormi jälgedes
sms-raha, kiirtoit, lühiorkaan – eestlane elab minuti haaval ja peost suhu. kuigi on ka neid, kel tuul mõistust ei viinud, siis sellest tormist katused sõidavad ja lapselapsedki saavad kunagi osa.
tartu nädal sündmusele endale ei jõudnud, sest silma kippuva liiva eest suletud laugude avanedes oli kõik juba möödas. küll aga vaatame, kust katki läks, kes ellu jäi ja milline on öine toomemägi.
Suurkogu tulemused ja edasised arengukavad
Juuni keskel toimunud ettekandel lasime esimesel päevavalgusel langeda Tartu Nädala telgitagusele. Selle lehe olemuslike eripärade selgitamine pole mingi tasuta lõuna.
Esiteks komistame kohe vastandlikele nõuetele – arvamusliidrid tulevad nõudma projekti täpset kategoriseerimist, sildistamist ja närivad semantikabürokraatia tähti. Lehe lugeja aga ei pea teadma, millise keeruka loomeprotseduuri ja rajaleidmise Tartu Nädala tegijad on läbinud. Teile, lugejad, oleme teinud ikkagi ajalehe ja sellisena peaksitegi seda tarbima.
Aga kas see polegi siis ajaleht?
Ilmumissageduse kõikumist arvestamata on see ikkagi korduvalt väljaantav ajaleht, mis levitab infot. Aurat rikub siin muidugi see, et leht on kättesaadav vaid internetis ja seejuures mitte online-väljaande kujul, vaid justkui trükivalmis failidena. Et rahaliste raskuste tõttu veel Tartu Nädalat poe- või kioskiletist ei leia, ei tähenda seda, et see leht oleks hämar virtuaalne saladus. Veel vähem on Tartu Nädal erablogi, kuhu teistel asja pole. Vastupidi – igaüks saab anda oma panuse lehe mitmekülgsemaks muutmisel.
Blogindusega ühendab antud ettevõtmist ainult tema aeg lapsekingades ja müstiline ‘isiklik uudisväärtus’. Tartu Nädala esimene uudis voodi kolimisest oleks võinud ilmuda ka peatoimetaja veebipäevikus ja mitte üldse kududa enda ümber ajakirjanduse keerukat vormi. Kuid siis oleks ta peidetud ‘Kauapüsiva elu…’ muude sissekannete vahele ega tõuseks esile sellena, mis ta on ja mis määrab terve lehe status quo vadise – isikliku uudisena.
Mis see isiklik uudis on?
Meie väidame, et see on põhjus, miks blogisid peetakse. Olgu siis kommentaar millelegi, oma tegevuste kirjeldus või huvi äratanu üles tähendamine – kirjutaja motiiv neid avaldada pärineb tunnetatud või tunnetamata asjaolust, et tema huvi objektide vastu on olnud piisavalt suur tegemaks neist uudised. Ta informeerib oma päevikus avalikkust, tema lehel on tellijad (RSS) ja juhuslikud ostjad (ilmus otsinguvastena ja keegi klikkis). Veebipäevik pole niisiis üldse isiklik asi. Isiklikke uudiseid sisaldab ta aga küll.
Tartu Nädal on seega juba levivale tootele kujundanud teadlikkuse kella helistava pakendi. Eesmärgiks on individuaalsfääride sidumine, moodustada aatomitest molekul ja molekulidest aine. See pakend on kui 117. elemendi süntees elementide perioodilisustabelis: koht on olemas, vaja vaid ära vormistada. Isiklik uudis on see, mis muudab meie lehe alternatiivseks jõuks objektiivse ajalookroonika kõrval. Tunded, arvamused, mõttemängud ja huvi saavad voolata Tartu Nädala kõnetorus.
Miks mitte jäädagi ühemeheprojektiks?
Siinkohal on vastus selge – ilma kaasautorite panuseta jääb TN ikkagi eralõbuks avaliku teavitaja maskeeringus ja on seega ainult sama vajalik nagu potilkäimine. Ta ei tohi jääda vaid loomeisiku väljutusvajaduse produktiks, sest nii on ta mõttetu ja mõttetuid asju tehakse niigi palju. Tartu Nädal pole langev täht, ta on galaktika.
Üksikust allikast kogutuna, avaldaja enda koostatuna oleks avaldatav info huvitav vaid avaldajale ja neile, kes temaga sarnaselt juhtuvad mõtlema. Allikate arvu suurenedes laieneb ka ühisosade hulk avaldajate ja võimalike huvitundjate vahel. Näiteks kui keegi spordifänn saadaks meile oma loo, siis suureneks kõvasti ka võimalike lugejate arv, sest mõni märksõna, mis ilma spordifänni panuseta kunagi lehte poleks sattunud, hakkaks nüüd möödujale silma.
Niisiis vajab TN mitmete allikate panust ja üleskutse selle lehe tootmisel kaasa lüüa pole mingi triviaalne sõnakõlks.
Kuhu edasi?
Kuigi lapsekingad on väikseks jäänud, pole teismelisebotased veel õieti määrduda jõudnud. Senise kogemuse põhjal tundub, et enne suuremaid arengusamme on vaja pikka enesekehtestusperioodi ning viia läbi jõhkrat propagandat. On oluline, et vähemalt kõik eestlased Tartu Nädalast teaksid, siis saame näidata raja kätte neile, kes lehe pakutavaid võimalusi märkavad ja mõistavad. Me ei taha teha lõppu blogimisele, vaid avardada infoedastusmeediumite maailmas ukseavasid ja mugavdada lävepakke. Siin on teil kõigil võimalus aidata luua uus skype või oma nokia. Tartu Nädal peaks olema iga tartlase nädal ja kõigil on õigus jagada soovitusi selle arendamiseks, panna käed külge, osaleda, osa saada. Nagu oleme ka varem kinnitanud – kellegi isiklikku ettevõtmisse tungimist ei tohiks Tartu Nädalale liginedes karta. Meie eesmärk ongi jagatud autorlus ja ühine rõõm.
Tartu Nädala suurkogu R 11 juuni Cinamonis
Tervitus, austatud asjaosalised –
Tartu Nädal on ilmunud juba üsna pikka aega, kuid ikka paistab selle olemuse määratlemine inimestele tihti üle jõu käivat. Isegi selle loojad saavad vaevu suust pikema väljendi kui ‘isiklike uudiste ajaleht’. Kuid võib-olla on neil siiski ka kauemaks jätkuvat juttu? Tule vaata ise:
reedel, 11. juunil kell 11 alustab Tartu Cinamoni 5. kinosaalis Tartu Nädala suurkogu.
11.00 – peatoimetaja Eugen J Isotamm tutvustab ajalehe tegemise asjaolusid
11.10 – konkureeriva lehe esindaja kommentaarid
11.15 – väitlus Tartu Nädala ja oponendi vahel, arvamusliidrite grupi ja kohalviibijate küsimused
11.20 – sponsori sõnavõtt
11.25 – peatoimetaja lõppsõna
Üritus on tasuta või kuni kohti jätkub
