kinoteater, ‘püstijalukomöödia’
neli ‘lavakat’ käisid 18. detsembril tartu uues teatris väljaheite- ja suguühtenalja tegemas.
edgar jurginov
kuigi arvustaja on antud juhul lavalolnutega samast vanuseklassist, siis vähemalt tol õhtul tundsin end võõrkehana. justkui spioonina, kes kohe silma torkab, sest ei ole suuteline ümbritsevate käitumist matkima.
kuigi naljad ei käi ainult intiimsete kehaliste funktsioonide ümber, ei naernud ma kordagi. vahel vist natuke muigasin. võib-olla on lugu nii, et niivõrd stereotüüpsete teemade puhul nagu tudengi vaesus või klantsajakirjad on naljakam olla rääkija rollis, elada välja oma rahulolematust ühiskonnaga, kiruda ja naeruvääristada. näiteks olen isegi seltskonnas välja toonud, et suitsupausid on tähtsaimad oluliste paktide tegemise ja elava ideevahetuse kohtadeks. antud sketši ettekandja teeb oma töö küll tublisti ära, kuid ikkagi pole laval toimuv sellise tuttavlikkuse juures, kus näitleja ei lisa piisavalt vaatajal olnud mõtteseisule, kuigi huvipakkuv.
samas komäädiasarjade vaatamise komme arvustajal täiesti eksisteerib – pärast väsitavat päeva on üsna meeldiv ette võtta mõni kergema meelelahutuse toode. arvestades inimese vaimse ja emotsionaalse seisundi müstilisust ja voolavust, on raske leida täpset seletust, mispärast just tol õhtul säärane meelelahutus üldse ei sobinud.
võib-olla rikkusid kogu üldmulje ära kõlanud ekskremenditeemalised huumoripüüdlused. võib-olla ei olnud ülejäänus uudsust. ehk ei ole ikkagi võimalik jõuda igasuguse publikuni. kui teemad ja naljad on valitud selle järgi, et poleks siseringihuumorit või omaette pihku itsitamist, mille mõistmiseks vaja mingisugust laiemat silmaringi, siis võibki tulemuseks olla hoopis liiga lihtsakoeline või madalalaubaline produkt.
ärgu nüüd arvatagu, et tartu nädal on andnud absoluutse hinnangu ja seda lavastust ei tasu ise hindama minna. tartu nädal on ikkagi isiklike uudiste ajaleht ja keskendub justnimelt individuaalse (subjektiivse) kogemuse edastamisele.
